Toomas Paul on Eesti Leivapäeval leiba õnnistades öelnud, et rukkileiba on siinmail söödud juba 33 inimpõlve.
Rukkileib on olnud meie põhitoidus alates viikingiajast. Viikingite kaudu jõudis rukis siia koos hapendamise oskusega. Enne rukist olid peamisteks teraviljadeks oder ja nisu. Rukis oli 180 cm umbrohi, millel peas vaid mõned terad, aga meie kliimas osutus see vastupidavaks. Räägitakse, et Eesti rukis oli juba ristirüütlite ajal tuntud eksportkaup tänu oma kvaliteedile. Seda hoiustati kuivaks köetud aitades.
Rukis on oluliseks viljaks ka Lätis, Leedus, Soomes, Karjalas, Venemaal, Valgevenes, Põhja-Ukrainas; veidi vähem Taanis, Norras, Rootsis, Saksamaal ja Poolas.
Väikseses Eestis on ( Pagariseltsi andmetel) müügil 150 erinevat leivasorti!
Leiva lauale saamine tähendas perekonnale elu. Õigel ajal külvati seeme ja õigel ajal löödi külasepa tehtud sirp vilja, lõigati ning seoti vihkudeks. Vihud seoti järelvalmima kuhjadesse. Hiljem viidi need rehetuppa ja pandi lae alla ja mujale kuivama.
Reheahju köeti ja kui vihud olid soojas õhus kuivanud, siis asetati need põrandale. Järgmisena hakati neid käsitsi pinda ja koodiga peksma, ja see oli üks aeganõudvamaid ja raskemaid töid talus. Rehepeksule järgnes tuulamine, millega kergemad vilja kestad ja aganad välja tuulutati.
Teravilja jahvatati algusaegadel uhmris, seejärel käsikividega. Alles hiljem tulid vesiveskid ja veelgi hiljem tuuleveskid (12. ja 13. sajand). Suurte näljahädade ajal söödi ka aganaleiba, mis tehti kestadest puhastamata viljast.
Leivategu vanal ajal
Suurtes peredes küpsetati leiba nii, et sellest jätkuks pikemaks ajaks: pätsid olid suured ja ümmargused, kaalusid 6–15 kilogrammi ning neid tehti korraga 8–15. Juuretist hoiti igas peres kui varandust, isegi põlvest põlve. Mida rohkem küpsetati, seda elujõulisemaks juuretis muutus.
Raske on ette kujutada selliste suurte koguste käsitsi sõtkumist. Tegu oli põrandaleivaga ehk tainas oli kõva ja tihe. Sõtkuti leivakünas, mis oli suurest puust õõnestatud. Pärast pätside võtmist jäeti osa tainast juuretiseks alles. Suured leivaahjud köeti kuumaks kuusepuudega 250-300°C, siis jäeti söed hõõguma ja pandi pätsid kapsalehel ahju küpsema 1,5-2 tunniks. Et krõbe koorik jääks veidi pehmem, pandi kuumad leivad rätiku alla jahtuma. Leiba lõikas ja jagas peremees. Sooja leiba pigem murti kui lõigati.
Juuretis, leib kui pühadus
Leiva juures ei tohtinud kunagi viriseda ja talle osutati üleloomulikke omadusi. Arvati, et tal on hing sees. Eriti selgelt kandis seda mõtet juuretis – elav, pärandatav ja hoitav nagu pereliige. Juuretist ei laenatud kergekäeliselt ning selle äraviskamist peeti suureks õnnetuseks.
Räägiti, et kui peres oli hea juuretis, siis oli majas kord ja rahu. Kui leib ei kerkinud, otsiti põhjust mitte jahus, vaid inimeste omavahelistes suhetes – tüli majas rikub ka leiva.
Ajaloolisi pilte
